Kaljudel turnides 2/3

Raske tõus mägedesse seljataga ootasite vana maantee ääres kannatlikult õhtupimedust. Kuigi kõik oli rahulik teadsite hästi, et olete jõudnud vaenulikele maadele ning teed võivad jälgida halba soovivad silmapaarid. Õnneks valgustas ööd vaid õbluke kuusirp, millest piisas, et teel kiiresti liikuda, kuid mis ei suutnud täielikult hajutada kaitsvat pimedust.


Peatselt jõudsite Luusillani, igivana päkapike ehitiseni, mis hoolimata pikkadest aastasadadest pole sisse langenud. Sild on tegelikult kivist, kuid sellel on maha peetud nii arvutult taplusi, et jõgi selle all valendab luudest. Vähemalt pajatatakse nii lugudes – sillaalune kuristik oli mattunud pahaendelisse uttu, kuulda oli vaid kärestiku kauget kohinat.

Luusild

Sillalt pole Kirazi peaväravateni pikk maa, kuid oleks liiga palju loota, et see värav on valveta ning te ei tahtnud oma õnne asjatult proovile panna. Keerasite teelt kõrvale ja liikusite mööda Irzeni mäe nõlvu sissepääsu poole, mille saladus oli teile pärandatud neist ammustest aegadest, kui Kuradisaarelt käidi igal aastal Kirazis aardejahil.


Rännak osutus oodatust palju raskemaks. Te kaotasite hommikuhämaruses ühtlugu raja käest, sest vahel oli see metsa kasvanud või olid selle minema pühkinud maalihked ja tulvaveed. Oli juba suur valge, kuid te pärast pikka ekslemist lõpuks jõudsite külma raevuka mägijõeni, mis voolab läbi Kirazi idavärava eest. Õnnekütid kutsuvad seda väravat Manalaväravaks. Te pole kindlad, kas nimetus tuleb sellest, et paljud sisse minejaist ei naase iial või sellest, et värav viib otse päkapike hauakambritesse. Parem on mitte mõelda.


Valisite laagripaigaks kaljulõhe jõe lähedal. Kuigi koht on kõledavõitu pakuvad esileulatuvad kaljunukid siin veidi kaitset vihma eest ning lõhest voolab välja selgeveeline oja. Pärast rohkem kui ööpäevast rännakut polnud teil jõudu isegi laagrit üles panna. Vajusite kurnatult kiviklibule ja jäite õige pea raskesse unne.