Kolm on puudu õnnest

Number 15 on püha, sest jumalate põlvkondi on kolm ja igas neist viis jumalat. Endastmõistetavalt on aarderetke õnnestumiseks vaja kõrgemate jõudude soosingut ning seetõttu on retkele minejaid just 15. Lisaks neile tosinale vaprale hingele, kes on valmis enda elu Kuradisaare rahva päästmiseks Kirazi koobastes kaalule panema, kuuluvad seltskonda veel kolm meest.

Johannes, keda väljaspool tema kuuldekaugust vahel Jussiks kutsutakse, on eraklik ja sõnaaher Uriani (taevaisa) preester. Johannes ei ela tegelikult Kuradisaarel, vaid rändab palju ringi, kuid räägib oma tegemistest muidugi vähe. Johannest kardetakse, sest ta on karm ja äkiline: kord pani ta teda aasinud noorukil nädalaks suu niimoodi kinni, et vaene mees suutis ainult mõmiseda ja suunurgast läbi kõrkja körti imeda.

Johannes on retke juht ja ainult tema oskab läbi viia lepitusriitust, mis võimaldab Kirazi sisse pääseda. Ise ta käikudesse kaasa tulla ei saa, sest see Kirazi osa, kus aare asub on tema sõnutsi mitte ainult hauakamber, vaid ka muus mõttes püha paik, kuhu Uriani preestrid jalga tõsta ei tohi. See-eest on ta valmis aitama neid, kes aaret otsima lähevad. Uriani väega abistamise eest ootab ta siiski võimalustele vastavat annetust, mis läheb Tribori templi ülesehitamiseks.

Kaspar on Kuradiküla kaupmees, kes hangeldab põhiliselt armujookide ja muu igapäevasema võlukraamiga pakkudes oma kaupa Kaldil ja selle harujõgedel asuvates külades. Võlukunsti on ta õppinud omal käel ja võluasjadega kauplemiseks tal Oktariooniordu (maagide gildi) luba muidugi pole, nii et tema eest olevat kuningriigi pealinnas Tashalis isegi pearaha välja pandud. Kaspari arvates on ta sama hea õpetlane, kui mistahes Oktarioonirodu snoob. Tema kireks on Draconomicom – paks raamat lohedest, mida ta ise kirjutab ja illustreerib. Ta olevat sellega alustanud juba aastakümneid tagasi, kuid pole seni lõpuni jõudnud.

Kaspar on argpüks, kuid tal on hea süda ja teiste inimeste mure läheb talle korda. Kuigi Kuradisaare toidupuudus teda ei otseselt ei puudutanud otsustas ta retkele kaasa tulla ja pani panti oma pooleli oleva Draconomicumi, et osta võlukraami, mida aardejahil võiks vaja minna. Seda on ta nõus jagama väärtuslike esemete vastu, mida Kirazist võidakse leida. Tegu pole mingi kasumliku äriga: arvestades suurt protsenti, mida ta laenu eest peab tasuma jääb ta omadega pigem miinusesse. Kaspar on ka väikestviisi võlur, nii et ta on vajadusel suuteline näiteks välja selgitama võluasjade lihtsamaid omadusi.

Kirazi Kaspar sisenda ei julge, tegelikult on väike ime, et ta suutis oma hirmudest nii palju üle olla, et söandas üldse kaasa tulla. Kindlasti on selles oma osa Otil, tema vanal semul.

Ott on sõjamees, kes on käinud läbi tulest ja veest ning sinna oma tervise jätnud. Otile on tuttavad kõik lahingukavalused ja nõksud ning ta õpetab neid teistele meeleldi, kui tervis lubab. Samuti oskab ta veidi sepatööd ning suudab turviseid ja relvi hädapäraselt parandada. Kaupmees Kaspar veenis Otti Kirazi retkega liituma, sest nooruspõlves katsus Ott Kirazis õnne ning tal on sellest paigast väärt teadmisi. Oti mälu pole küll just kõige parem, aga see-eest on ta alati rõõmsas tujus. Kirazi koobastesse ta kahjuks kaasa tulla ei saa, sest rõskes ja külmas koopas niidaks reuma ta kohe jalust.