Alguste algus

Järgnev on lihtsa annuurlasest inimese arusaam maailmaloomisest.

Maailma ürgelementide - Maaema, Taevaisa, Vetevana ja Tuleneitsi- kokkupuutest sündis Elupuu, mis kandis viis vilja. Viljadest sündisid vennad Tinel tark küsija ja Terak tugev vägilane, kes kukkusid puult esimestena koos, seejärel õde Ziinkiif sõge tantsija, vend Kaador kaval reetur ja viimasena õde Morwyn lahke toitja.

Jumalad meisterdasid valmis rassid. Terak sepistas mägede all päkapikud, kellest said vägevad sõdurid ja meistrimehed. Ziinkiif mätsis kokku kääbikud, kuid tüdines neist enne, kui nad päris valmis said ning viskas nad ära. Sellepärast ongi kääbikud väikesed ja lapsemeelsed. Tinel manas laante sügavuses puudest välja haldjad – graatsilised targad loitsijaid. Kaadorile meeldisid haldjad kangesti, seda enam, et ta ise ei suutnud midagi valmis teha. Kaador varastas haldjad ära ja püüdis neid veelgi paremaks teha. Selle asemel muutusid aga haldjad hoopis temasarnasteks: salakavalateks, kõrkideks ja isepäisteks (mh ei tunnista haldjad) seniajani, et nad on maailma tulnud jumalate armust. Morwyn tegi inimesed. Kõik jumalad olid inimestest vaimustatud. Terak, Tinel ja Ziinkiif tulid Morwynile appi, et tema tööd viimistleda, kuid Kaador varastas mõned poolikud inimesed. Sellepärast ongi inimesed nii erinevad ja osad neist väga pahelised. Oma lemmikutele andsid jumalad erilised võimed. Nendest said jumalate abilised: taevalised.

Kaador ajas vanemad vennad tülli paludes kõige vanemalt vennalt abi ja kaitset. Terak ja Tinel pidasid end kumbki vanimaks. Algas Terak ja Tineli sõda, kus said hukka mõlemad, samuti elupuu ja Ziinkiif. Nende tuleriida tuhast sündis Mormekar hingede viija. Sõja ajal võttis Kaador tuleneitsilt tule, mis peale neitsist sai Lilith ehk koletiste ema. Kaador ehitas sel ajal pilvedesse Kõrge Kantsi, kuhu ta koos Lilithiga peitu puges.

Morwyni pisaratest võrsus uus elupuu, millel oli kolm vilja. Viljade küpsemise ajal heitis Morwyn ühte Mormekariga ning sellest ühendusest sündis Maal õiglane kohtupidaja. Taassündisid Terak, Tinel ja Ziinkiif. Jumalad otsustasid end allutada end Morwynile – jumalate emale–, v.a. Kaador, kes ei tahtnud talle kuuletuda.

Laste kasvamise ajal uuris Morwyn kaua, millest sai alguse jumalate vaheline kadedus ja vaen. Kurja juureks osutus jumalatesse jäänud maailmaloomise kaos, corpus infernus, mida nimetatakse ka pimeduse vereks. See näris jumalate hinge ja hukutas neid tasapisi. Seepärast lõid jumalad üheskoos vangla, mille nad nimetasid põrguks ja heitsid enda ja elupuu seest välja coprus infernuse ning vangistasid selle põrgusse. Jumalate kehast eraldatuna muundus kurjus kohutavateks olenditeks – deemoniteks – kelles vägevaimad on kui jumalate varjud.

Kaador ei olnud nõus endast kurja heitma. Jumalatel ei jäänud üle muud kui koguda kokku taevaliste vägi ja üheskoos rünnata Kaadori Kõrget Kantsi. Võitlus oli pikk ja kohutav ning suur osa maast hävis tules. Lõpuks said jumalad siiski jagu Kaadorist ja tema peletistest, võtsid talt tule ja heitsid põrgusse. Kaadori tuli pandi elupuusse, millel kohe hakkas kasvama vili, mis pole siiani küpseks saanud.

Saabus rahuaeg. Tinel ja Zeenkeef said kaksikud: Darmon lõbusa kaubitseja ja Aymara kauni muusast neitsi. Morwyn võttis Teraki oma teiseks meheks ning sellest ühendusest sündisid samuti kaksikud: lihtsameelne kuid töökas Korak ning tõsine ja truu Anwyn (koldejumalus).

Ka surelikel läks hästi. Neil oli kõike külluses ja nad asustasid kogu maa pannes aluse vägevatele rahvastele. Sel ajal ilmusid redust välja ka mõned Lilithi peletised. Võitlusest nendega vestavad lugulaulud. See oli kuulsusrikas kangeaste ajastu, millele ei ole võrdset hilisematel aegadel.

Kahjuks ei kestnud rahu igavesti. Kuigi jumalad olid heitnud endalt kurjuse valitsesid nende vahel ikka erimeelsused. Mõned soovisid, et iga surelik oleks vaba ja saaks elada nii nagu ta soovib. Teised jälle tahtsid, et surelikud elaksid üheskoos kokkulepitud seaduste järgi jne. Kuigi jumalad olid tõotanud, et nad enam kunagi omavahel ei sõdi ei kehtinud see keeld nende järgijatele. Jumalad hakkasid ennast järjest enam segama surelike asjadesse, kuni lõpuks oli nende vahel jälle suur vaen.

Jumalad said oma tarkuses siiski aru, et selline asjade korraldus ei vii kuskile. Nad mõtisklesid pikalt ja vaidlesid ägedalt. Lõpuks jõudsid nad üksmeelele ning sõlmisid pakti: igal inimesel peab olema võimalus valida, keda kummardada ning et jumalad ei toi otse sekkuda surelike asjadesse. Veelgi enam: et inimene saaks olla vooruslik peab tal olema võimalus valida ka kurja. Seega anti deemonitele voli inimesi kiusatusse saata. Iga inimese üle pandi valvama väike taevaline ja väike põrguline, kes tähendavad pikkadele pärgamendirullidele üles kõik sureliku head ja halvad teod. Nende alusel otsustab Maal allilma värval, kas hing satub paradiisi või põrgusse.

Enne pakti sündi ei olnud jumalatel aega muuks kui vaidlusteks ning neil ei jätkunud enam tähelepanu surelike jaoks. Just sel ajal jätsid meie esiisad jumalakummardamise unarusse ning põrgust hiilis välja Kaadori käsilane Azrai, kes hakkas inimesi endale allutama. See oli raske kannatuste aeg. Õnneks ei olnud meid unustanud taevalised - Anduiras, Vorynn, Reynir ja paljud teised – ning nende juhatusel jõudsid meie esiisad Ceriliasse. Kuid Azrai viha oli pikk ning ta kogus suure väe, et anastada Cerilia. Toimus hirmus taplus, kus võitlesid ka taevalised. Pea kõik said hukka, kuid tähtsaimad surelike seast tõusid uute taevalistena. Neist suurim olid Haeylin, anuurlaste isa. Kaua kummardati neid esivanemaid kui jumalaid, kuid pärast pakti sõlmist ilmutasid tõelised jumalad end taas ja nüüd teame me kuidas asjad tegelikult olid.