Kuradisaare tosin

Tekst täieneb, kui uued karakterid materialiseeruvad ...


Varateismeline Seriana on lugupeetud vanemate üleannetu tütar. Tema komme toppida oma nina võõrastesse asjadesse ja näppe võõrastesse kottidesse on vähemalt korra päästnud saarerahva suurest jamast, kuid lugematu arvu kordi vanemad sellesse vedanud. Seni ei ole aidanud taimetargast ema ega kaupmehest isa manitsused. Nende keelust hoolimata hiilis ta kaasa ka aarderetkele.


Serianal on rumal komme end teiste arvelt lõbustada. Samas on ta rõõmsameelne, abivalmis, muretu, uudishimulik. Kui peaks aga juhtuma, et asi läheb tõesti käest ja silmitsi seistakse reaalse surmaga, mida Seriana enam kuidagi lahedaks napikaks pidada ei saa, siis see oleks kogu tema maailmapilti vapustav šokk ja tema lõbus kergemeelsus asenduks kiiresti tõsiduse, pelglikkuse ja sõnakuulelikkusega.

Seriana

Kõik kutsuvad teda Vlad'iks, tegelik nimi on kindlasti näotum, kui tema mäekollist isa. Jumalad teavad, mis „vägitegusid“ Vlad on korda saatnud ja miks ta juba mõnda aega Kuradisaare kõrtsis on redutanud. Kõrtsmiku häälekal nõudmisel otsustas külarahvas ta kaasa võtta aarderetkele: sama palju selleks, et temast lahti saada, kui sellepärast, et tema raevukas võitlusjanu võiks Kirazis kasuks tulla. Vlad nõustus meeleldi, hambad suure saagi ootuses juba ette irevil ja kulm müntide mõttes lugemise pingutuses kipras. Vladi elufilosoofiaks on, et saa rikkaks või sure seda üritades. Rikkusjanu võib teda ka pimestada ja seetõttu võib ta panna kaaslased suuremasse ohtu, kui oleks mõistlik.


Vlad on agressiivne, eriti kui ta on pudelist julgustust saanud. Tema motoks on, et kui sõnadest jääb väheks siis on käte käikulaskmisega juba liiga kaua viivitatud. Vlad kardab maagiat, sest see on midagi mida ta ei saa sõnade lõppemisel kahjutuks teha. Samas ei jäta ta kord alustatud asju pooleli ning ta utsitab ka teisi tagant, sest ta usub, et kambal on suurem jõud ja paremad šansid, kui temal üksi olles. Vlad tunneb rõõmu lihtsatest asjadest nagu õgimine, joomine ja pidutsemine nii nagu homset poleks. Vladil pole elus lähedast suhet kellegagi olnud, välja arvatud ehk mamma, kelle sulni kujutise on Vlad lasknud enda rinnale tätoveerida. Vladi vaadates tekib halb aimdus, et kamraadile noa selga löömine pole talle tundmatu tegu.Olevusi enda ümber hindab selle järgi kas ta suudab ta ühe hoobiga maha võta või on vaja mitu korda lüüa. Mida rohkem lööke on vaja seda toredam on kamraad Vladi arvates.

Vlad

Caliendre on noor, patriarhaalse võimukorralduse vastu mässav neiu, kes on turvalise perekonna rüpe asemel valinud iseseisvuse ja seikleja eluviisi ning õppinud teravkõrvade-metsarahva tarkusi.


Rännates ringi oma õpikaaslase ja lahutamatu sõbranna Caileght’ga [Keili’ga] sattusid neiud Kuradisaarele. Saare õhkkond meeldis Caliendrele ning ta otsustas teha siin veidi pikema peatuse. Kuuldes Kirazi retkest haaras Caliendre õhinal kinni võimalusest rahuldada uudishimu ja adrenaliininälga ning miks mitte parandada oma materiaalset sõltumatust.


Caliendre on iseloomu poolest üldiselt hea(tahtlik) ja abivalmis tüdruk. Samas puudub tal igasugune ohutunne mõistuslike olenditega suhtlemisel (eriti nendega, kes on temast kõrgemal positsioonil) ning tal on naiivselt tuline enda (õiguste) eest seismise hoiak. Seetõttu satub ta kergesti “situatsioonidesse”, mis paneb teda tihti masendunult mõtlema, et miks ta küll on selline “tõpramagnet”.


Loomulikult on ta julge, metsikult uudishimulik ja hasartne. Ta on õppinud nurisemata taluma füüsilisi vintsutusi, kuid mitte emotsionaalseid väljakutseid.

Caliendre

Barhied ühekäeline on vaese ja saamatu kaluri riiukukest poeg. Röövimises ja kiitlemises polnud temale võrdset. Küla hingas kergendatult, kui ta saarelt lahkus, et teraklaste sõjasalgaga liituda.


Aastad möödusid ja ühel heal päeval nähti Barhiedi taas saarel teravkõrvast isa hüti lävel. Raske oli ära tunda endist uljaspead selles sünges ja sandistatud, vaikses ja eraklikuks mehes. Tal on tõsine PTSD – raskused magama jäämisega, paranoiline valjude häälte ja varjude suhtes ja kergesti ärrituv. Kuradisaare rahvas pigem hoiab temast eemale, sest Barhied ei tee peale tagasitulekut enam vahet sõbralikul tögamisel ja külmal solvangul. Kui kõrtsis keegi möliseb, siis ta ei anna mitte molli, vaid nuga. Salgas ootab ta distsipliini, mida Kuradisaare kambal ilmselt pole. Ta peab vajalikuks tegutseda ettevaatlikult ja läbimõeldult ning ei taha midagi jätta juhuse hooleks. Ta kardab pidevalt, et mõni oluline oht jääb arvesse võtmata. Lahingus ta aga hirmu ei tunne.

Bahried

Caileight [hääldus keili] on neiu, kelle käitumishoiakud on teinekord üllatavalt küpsemad, kui noorus eeldaks. Ta on arendanud teravkõrvade-metsarahva hulgas teadmisi ja oskusi iseseisvalt eluks ning ta on hea ravitseja.

Kuradisaarele sattus Caileght koos oma õpikaaslase Caliendrega, kuna ta ei tahtnud tütarlast üksi rändama jätta. Caliendrele Kuradisaar meeldis ja seetõttu jäi saarele pikemalt peatuma ka Caileght. Kirazi retkele on Caileght samuti tulnud peamiselt selleks, et saata sõbrannat tema seiklustes. Kiraz on Caileght jaoks siiski põnev ka muinasloohuvilise kire tõttu: ta loodab Kirazis õppida midagi ajalooliste “puhaste” rasside olemusliku väe ning omavaheliste suhete kohta.

Caileght on võõraste suhtes kinnine, tagasihoidliku maneeriga ning kidakeelne. Talle ei meeldi tegelikult rahvarohked kohad ega võõraste huvitatus tema isiku suhtes. Liigse ja püsiva huvi/uurimise korral võib ta täielikult kapselduda ning äärmuslikumal juhul hoopis häirijat saboteerida ning tegevusliku survestamise korral võib oma rolliootuste täitmisest keelduda, nt missioonile kaasa minemast retke raviüksusena. Samas on Caileight üsna külmavereline ja julge ning loomupärase vaistuga, mis teeb temast hea retkekaaslase ebaturvalistes piirkondades. Caileight on õppinud taluma nurisemata füüsilisi raskusi, tema valmisolek emotsionaalseteks väljakutseteks pole teiste asi.

Caileight

Kääbik August on tubli külaelanik ja armastav pereisa. Tema pesakonnas on mitu pontsut kääbikupoissi ja –tüdrukut. Kuradisaare hädad on pannud nad salenema ja pereisa hinge närib nüüd suur mure. Arast loomusest hoolimata otsustas ta aarderetkega liituda, et aidata perel ja külal talve üle elada.


August on uhke selle üle, mida ta elus on saavutanud, kuid kardab seda kõike kaotada. Seepärast tunneb August surma ees hirmu, kuigi ta on pere ja kogukonna nimel vahel valmis võtma suuri riske. August väärtustab kõrgelt ustavust ja truudust: kui keegi peaks selles osas eksima, siis haavaks see Augustit hingepõhjani ning leppimine ei tuleks kõne alla.


August on kartlik. Ta teab, et on nõrk võrreldes suure rahvaga ja väldib seetõttu üks-ühele vastasseisu. Ohtliku olukorra tekkimisel võib ta peitu pugeda või eluohtlikus olukorras sootuks jooksu pista. Samas lepib August askeetlike eluviisidega ja väärtustab kõrgelt meeskonda tervikuna mitte üksiku isiku säramist.

August

Antenor on kiviraidur, kel peagi saab täis viiskümmend eluaastat. Antenor sündis väikeses mägikülas Kuradisaare lähedal, kuid on suurema osa elust veetnud Mhoriedi Kõrgmaa linnades. Ta on osalenud mitmel tähtsal ehitusel nagu Gardireni silla taastamine ja Minarsase kantsi ümberehitamine. Veel hiljuti oli ta Gardireni parun Curo palgal, kuid oli sunnitud põgenema kartes oma elu pärast. Antenor on veendunud, et parun Curo ihub talle hammast, sest ta teab liiga hästi tema kantsi saladusi. Alates talvest on Antenor redutanud Kuradisaarel ja sealse rahvaga sõbrunenud. Kuuldes aarderetkest ühines ta sellega meeleldi, et kasvõi enda elu hinnaga pääseda hirmust jälitava salamõrtsuka eest. Antenor on sõbraliku ja usaldava loomuga kohati pisut lihtsameelnegi, mida ta siis jällegi keerutamise ja mõistujutu ja naljatamisega varjata proovib. Alati abivalmis. Teisalt on ta isepäine ja ei suhtle piisavalt enne kui tegutseb jättes teised segadusse.

Antenor

Aaron on sündinud Kuradikülas. Tema isa oli sepp ja nii sai ka Aaroni tee otsustatud. Kui midagi on veidi teisiti läinud, siis ehk see, et Aaronile rohkem peened vidinad ja keerulised skeemid meelejärgi on. Hiljuti töötas ta Gardirenis koos Antenoriga aidates luua kantsis mitmeid keerulisi lõkse ja muid mehhanisme. Erialasest suhtlemisest tõukunult on tema ja Antenori vahel ka sõprus arenema hakanud. Sarnaselt Antenorile on ka Aaron teinud lõpparve Curoga ja samadel kaalutlustel asunud teele Kirazi, lootes, et hukatusse ronimine säästab unetutest öödest salamõrtsuka ootuses. Igapäevaselt hinnatud meistrina pole Aaronil sõpradest puudust ja ega siis tüdrukud ka sellisest mehest mööda vaata. Aaron on hea keskendumisvõimega, meeldiva iseloomuga otsekohene tüüp kellele meeldivad mõistatused. Kahjuks muutub ta vägivaldseks kui täis jääb.

Aaron

Paladiin Anna on lihtsa kaluri tütar. Tema suureks eeskujuks on püha Jüri, kes kuulus Humakti vennaskonda – paladiinide ordusse, mille missiooniks on hävitada ebasurnuid. Ordu missioon oli põhjuseks, miks püha Jüri elas Kooljasoo lähedal Kuradisaarel. Jüri õpetas Anna võitlema, lihtsaid palveid lugema ja ravitsema. Surivoodis lamades vannutas ta Annat enda tööd jätkama ning pärandas talle oma mõõga ja kilbi. Anna jaoks on püha Jüri saapad siiski liiga suured - ta pole oma hinges sugugi kindel, et ta on vääriline püha Jüri järglane. Teisalt on ta siiralt pühendud missioonile kaitsta elavaid kooljate eest.


Anna on uhke, kuid vähese enesekindlusega. Ta kaldub arvama, et iga kaaslaste märkus on varjatud etteheide talle. Ta haavub kergesti ja näitab seda välja. Anna ei karda surma, sest ta on kindel, et jumalad kaitsevad teda varjumaailma eest ning ei laseks tal asjata hukkuda. Seetõttu on ta lahingus külma närviga ning võtab põhilöögi enda peale, eriti kui oht on kuidagi seotud varjumaailmaga. Kirazi retkega ühines ta selleks, et kõigile, ka iseendale, tõestada, et ta suudab püha Jüri jälgedes käia ja on Humakti ordu vääriline.

Anna

Lihtrahvas tahaks tihti olla midagi enamat kui lihtne Mats või Mari. Juhanile näiteks meeldib, kui teda Johniks kutsutakse. Seda jäljekütti tuntakse (eri nimede all) Kuradikülas hästi. Seekord sattus ta saarele, et toimetada Caliendre turvaliselt tagasi oma isakodusse. Kuuldes, et aarde leidmise eest laekub leiutasu ka asjassepühendatud seiklejatele, ei kõhelnud John liitumisega. Raha on väga hea asi. Ja iMinaste plikal on ka hea silm peal hoida, et ta terve nahaga vanemate juurde viia…


John ei ole üldse veenev – ta maneer kõigub semulikust naljateost rabedalt teravate nähvakateni, eriti kui tuleb küsimise alla tema välimus või päritolu. Ühelt poolt proovib ta seltskonnaga samastuda, kuid ei taba üldse matsu, kõikudes “rahvaliku lihtsuse” läbinähtava kompamise piirimail, mida sälgutavad täiesti ebakõlaliselt raamatutarkusest pärit lausekonstruktsioonid. Ainult üks asi on pidevalt ja jõuliselt ühtlane – sihikindel rahaahnus. Tundub, et raha ja väärisesemete kokkukahmamine on tema kinnisidee, selles pole küsimustki. Muid küsimusi sel teemal ei tasu küsida.


Lahinguolukorras või muul kriitilisel hetkel on John aga nagu ära vahetatud – osutub, et ta tõhus relvakäsitseja, kes ei kaota ootamatuste juures pead. Kui aus olla kipub ta neis olukordades kamandama. Samas teeb ta seda väljaõppinult ja hästi.


John

Vanaema Ainol on Kuradisaarel kolm poega, üks tütar ja neliteist lapselast. Oma päevi veedab ta moosipirukaid küpsetades ja sokke kududes, mida leidub nüüdseks vast juba iga Kuradisaare majapidamises. Nähes seda sõbralikku memme askeldamas, on raske uskuda jutte, nagu oleks ta kunagi olnud kardetud nupp Gardireni võimumängudes. Kuulu järgi aga just seal halvasti läinud ettevõtmiste tõttu ta ühel päeval, pool sajandit tagasi, metsatagusesse Kuradikülla pakku saabus. Omal ajal oskas Aino päris uhket maagiat lausuda, aga viimased aastakümned on ta kasutanud nõidusi ainult märgade puudega pliidi alla tule tegemiseks ja lapselaste lõbustamiseks. Seetõttu on ta natuke rooste läinud (level 1). Pole lugu - mõni päev dungeonis ja kõik tuleb kindlasti jälle meelde. Aino on sõbralik ja hoolitsev. Ta on igaühe vanaema, kes vastavalt olukorrale kiidab, tänitab ja nahutab. Ta on piisavalt vana ja elunäinud, et mitte mingit tonti ja kooljat või tõtt-öelda surma ennastki karta. Mis nad talle ikka teevad. Üks asi, mis teda aga tõesti murelikuks teeb, praeguste asjaolude valguses isegi hirmutab, on tema laste ja lastelaste tulevik Kuradisaarel. Miski, eriti mitte mingi mahajäetud päkapiku tondilinn, ei peata seda vanaema neid päästmast.


Vanaema Aino

Sheridan on neljakümnele lähenev sõbraliku olekuga mees. Ta on sündinud ja üles kasvanud Kuradisaarel, kus tema ätist isa siiani elab. Leiba teenis Sheridan peamiselt kaupmees Kaspari abilise ja turvamehena.


Sheridani soontes voolab rohkelt vana loherahva verd. Tema anne maa ürgenergiat juhtida on nõnda vägev, et paari manasõnaga suudab ta täiskasvanud mehe nii ära „suitsutada“, et sellest enam võitlejat pole. Kõik Sheridani senised katsed enda võimeid parandada on aga luhta läinud. Tema peamine ajend aarderetkega liitumiseks on lootus näha või kogeda selles iidses suure väega paigas midagi, mis päästaks temas peituva potentsiaali enam valla.


Sheridan on teiste suhtes sõbralik ja tähelepanelik. Ta püüab kaaslaste tuju ülal hoida ja on raskel hetkel neile toeks. Samas pole ta lahingus vms olukorras valmis end rohkem ohverdama, kui keskmine inimene. Sheridan tajub (enda arvates) väga selgelt kõikvõimalike „üleloomulikke“ olendeid ja on sageli mures, et ta on pahandanud mõnd jumalat või väiksemat sorti vaimu. Sheridan püüab nende soove mõista ja neile meele järele olla ning tüütab kaaslasi vahel nõudmistega osaleda lepitusrituaalides, nt nõuab, et uksejumala viha leevendamiseks tuleb kaasas tassida mahalöödud ust, et jätta see mõne uue sobiva „pesakoha“ lähedale.

Sheridan